LUUBI ALL

Mine sinna - ei tea kuhu...
06.04.2021  

Tuntud Vene muinasjutust on käibele tulnud ütlus „Mine sinna – ei tea kuhu, too seda – ei tea mida“. Sellise ülesande andis armukade tsaar vibukütt Andreile ja kui mu mälu mind seda lapsepõlves loetud muinasjuttu meenutades ei peta, siis sai kütt Andrei talle antud ilmvõimatu ülesandega hakkama. Elu pole paraku muinasjutt, aga viimaste kuude pandeemiasegadust võiks küll paiguti võrrelda kütt Andreile antud ülesandega. 

 

Sõjas on nii, et kindralid joonistavad lahinguplaane ja seavad suure eesmärgi, annavad käsu alla ja sealt liigub käsk omakorda alla. Nendeni, kes ülesande täide peavad viima. Lahingus on olukord sageli hoopis teistsugune, kui need kindralite maakaardile joonistatult välja näevad, ja otsused võtavad vastu seersandid. Arvestades tegelikku olukorda, ilma, maastikku ja ülesande täitmiseks vajaliku moona kogust. Need lahinguväljal antud korraldused on täitmiseks, vaidlustada saab neid hiljem. Kui siis enam vaidlustajaid on. 

 

Muidugi tüürin ma oma mõistukõnega tänasesse argiellu. Mõned kuud tagasi oli otsustajate üheks hirmuks vaktsineerimises kahtlejate suur hulk. Siis jälle ei jagunud piisavalt vaktsiini. Siis jaotus vaktsiin ebaühtlaselt – kusagil jäi üle, kusagil jäi puudu. Hiiumaa on esimene maakond, kus kõik vaktsiini soovinud koolide ja lasteaedade töötajad on esimese süsti saanud. Saaremaal jäi aga tänaseks kavandatud vaktsineerimine ära, kuna seda ei jätkunud. Tallinnas jäi nädalavahetuse talgutel üle tuhandeid doose, Ida-Virumaal sadu.  

 

On väga loogiline, et eelise saavad need, kes on enam ohustatud. 60 ja vanemad inimesed. Inimlikult on mõistetav ka see, et kui nooremad kuulevad uudiseid vaktsiinidooside ülejäägist, tekib neil soov kasutada juhust ja ennast vaktsineerida lasta. Tuntud telemees, 48-aastane Teet Margna kirjeldas, kuidas ta läks vaktsiiniülejääkidest kuuldes nädalavahetusel tunde enne sulgemist Tallinnas Sõle spordikeskuse vaktsiinitalgutele. Seal olid peale tema veel mõned munitsipaalpolitseinikud ja valgetes kitlites meedikud. Süsti, mida üks munitsipaalpolitsei ametnik kutsus musta nalja visates talgute „halastuslasuks“, Margna ei saanud. Loodetavasti saavad need järelejäänud vaktsiinidoosid lähiajal tõepoolest kätte need, kellele see ette on nähtud. 

 

Keeruline aeg on ideedest pungil. Mõte, et nooremad inimesed võiksid saada vaktsiini juhul, kui toovad koos endaga vaktsineerima ka mõne eakama inimese, on kindlasti huvitav. Aga ilmselt see ei toimi, kuna meenutab veidi nõukogudeaegset pioneeridele jagatud õpetust, et vanainimene tuleb alati üle tee aidata. Isegi siis, kui ta teed ületada ei soovi. Pealtnäha kõlab ju poliitiliselt suuremeelsena ka Keskerakonna esimehe ja endise peaministri Jüri Ratase otsus lükata enda kaitsepookimine edasi. Eliidil, seda kõige paremas mõttes ja ükskõik millises vanuses, ei tasu täna enam taolist poliitilist profiiti otsida. Meie riigi elu korraldavad otsustajad peaksid tänaseks juba kõik vaktsineeritud olema. 

 

Igasugused reeglid toovad ennekõike segastel aegadel pinnale erandeid. Noor lapsevanem peab koos oma väikelapsega sõitma naaberriiki, et tema laps saaks seal ammu planeeritud ja kinni makstud hädavajalikku ravi. Lapsevanem ei saa sõita, kuna ei saa oma vanuse tõttu vaktsiini ja üle naaberriigi piiri teda ei lubata. Laps aga vajab seda ravi, mida Eestis ei pakuta. Kes ja kuidas lahendab sellised erandid?

 

Lõpuks veel kaks elutarkust, millega püüan tänast olukorda iseloomustada ja kasvõi iseennast lohutada. Vene kirjanik Ivan Turgenev on öelnud, et sõna „homme“ on välja mõeldud otsustusvõimetute inimeste jaoks. Saksa filosoofile Georg Lichtenbergile kuulub aga järgmine ütlus. Elu iga hetke, langegu see meile osaks hea või halva saatuse läbi, võimalikult paremaks teha, on mõistusega olendi peamine eesõigus. 


Eelmisele lehele