LUUBI ALL

Viirus, vabadus ja vastutus
05.03.2021  

Vabades ühiskondades on reegel, et igaühel on õigus vabalt levitada oma ideid, arvamusi ja veendumusi. See on kirjas ka Eesti põhiseaduses ja tähendab ennekõike seda, et vabal maal ei tohi võimud sekkuda arvamuste avaldamisse ja levitamisse. Välja arvatud juhul, kui need arvamused kutsuvad üles vägivallale või õigustavad seda, õhutavad viha ning alandavad ja solvavad kedagi. Sõna ja arvamus on täna Eestis täiesti vabad. 

 

Lausetes on kõik lihtne. Elus veidi keerulisem. Sõnavabaduse ja väljendusvabaduse piire ei saa kivisse raiuda, kuna need muutuvad ja nihkuvad ajas. Palju sõltub tehnoloogiast – 15 aastat tagasi olid nutitelefonid vaid vähestel, nüüd on see põuetaskusse mahtuv vidin enamuste inimeste lahutamatu osa. Muuhulgas saab selle vidinaga endiselt ka helistada. Ühismeedia on lahendanud sadade miljonite inimeste jaoks kogu maailmas küsimuse, et kus ja kuidas oma arvamust avaldada. Inimesed ongi üks suur võrgustik ja see on viimaste aastakümnete suurim muutus üleilmses suhtluses. 

 

Ilmselt oleks Muhamedi pilapiltide avaldamine Prantsuse satiiriajakirjas 1980. aastal lõppenud väikese grupi moslemite rahumeelse protestiavaldusega mõnel Pariisi bulvaril. 2015. aastal lõppes see aga islamiterroristide rünnakuga ajakirja Charlie Hebdo toimetusele, milles hukkus 12 ja sai vigastada 11 inimest. 

 

Kogu maailm arutles seejärel, kas nali ja pilapildid on sõnavabaduse lahutamatu osa või peaksid nende paljundajad järgima teatud reegleid. Näiteks kehtestama enesetsensuuri. Euroopas oli üha rohkem neid, kes väitsid, et sõnavabadus sõltub ühiskonnas valitsevatest meeleoludest, olukordadest ja ajas muutuvatest moraalireeglitest.

 

Kuku raadios oli ligi kaks aastakümmet eetris rubriik, kus inimesed said otse-eetrisse helistades oma arvamust avaldada. Kuulajaid oli sellel rubriigil kordades rohkem, kui arvamuse avaldajaid. Oli kuulajaid, kes palusid selle rubriigi mõtlevale inimesele suunatud raadios lõpetada ja neil oli kindlasti õigus oma arvamusele. Oli inimesi, kelle jaoks nende arvamuste kuulamine ja raadios oma arvamuse avaldamine muutus päeva oluliseks osaks. Ka neil oli kindlasti õigus. 

 

Märtsist muutis Kuku pärastlõunase saate formaati ja otse-eetris arvamusavaldused senisel kujul lõppesid. Oli kurvastajaid, oli vihastajaid ja oli selle otsuse heakskiitjaid – nii nagu ikka. Oleks liiga lihtne väita, et igavesi saateformaate pole olemas, või et igal meediakanalil on õigus ja kohustus pakutavat sisu aeg-ajalt muuta. 

 

„Vox populile“ kasvas külge mitu probleemi, mida viiruse ja piirangute aeg ilmselt võimendas. 

 

Esiteks oli nende inimeste arv, kes otse-eetris arvamust avaldasid, päevast päeva üsna sarnane. 

 

Teiseks kõlas paljude asjalike ning põhjendatud arvamuste kõrval üha rohkem väiteid, mis hakkasid kuuluma musta huumori rubriiki, ehkki olid mõeldud tõsiselt. Nii näiteks kõlas raadioeetris arvamusi, et kõik, kes ennast vaktsineerivad ja siis mõne elektriseadmega – näiteks elektripliidi või elektripardliga – kokku puutuvad, need plahvatavad. Jah, plahvatavad. Lendavad õhku. Ma võiksin tuua kümneid sarnaseid näiteid. 

 

Kolmandaks kasutasid vaba arvamusrubriiki üsna tihti ära ilmselt parteide peakorteritest organiseeritud kõned, milles arvamused muutusid ühe poliitiku või erakonna kiidukõneks. 

 

Neljandaks oli märgata, et kolm eelpool nimetatud punkti hakkas asjalikke arvamusi raadioeetrist eemale peletama. 

 

Kuku saatepäevad on endiselt pungil arvamustest, kommentaaridest, selgitustest ja seletustest. Oskus ja südikus avaldada asjalikku arvamust on väärtus omaette. Nagu ka oskus kuulata ja kaasa mõelda on väärtus omaette. 


Eelmisele lehele