LUUBI ALL

Nagu kalad akvaariumis
04.03.2021  

Elame maailmas, kus me oleme nagu kalad akvaariumis: vaata kustpoolt tahad, ikka on kõik näha. Võib-olla ainult siis mitte, kui kala on akvaariumipõhja paigutatud kivi värvi ja selle alla pugenud, aga ka siis on tähelepanelikule vaatlejale uimejupp näha. 

 

Me oleme peaaegu kogu aja erinevate turvakaamerate silmadele nähtavad ja meie liikumist salvestatakse ilmselt ka kohtades, mille puhul me jälgimiskaamera olemasolu ei eeldagi. Mobiilioperaatorid koguvad andmeid helistaja ja kõne vastuvõtja nimede, aadressi, telefoninumbri, kõne alguse ja lõppemise kellaaja ning helistaja asukoha kohta. 

 

Elektroonilised uksekaardid näitavad minu liikumist kellaajaliselt. Kui keegi tahab, siis saab ta teada, millise nutiseadmega ja millisesse internetivõrku ma sisenesin. Pangad teavad niikuinii, kellele ja milliseid ülekandeid ma teen ning on olnud juhtumeid, kus pangarobot tõkestab ülekande, kuna peab seda kahtlaseks tehinguks. Näiteks kuue-euroseks rahapesuks. Ja nii edasi ja nii edasi.

 

Miks ma sellest täna räägin? Sellepärast, et Euroopa Kohus seadis kahtluse alla Eestis kehtiva korra, mille kohaselt saab prokuratuur inimeste kohta salvestatud sideandmeid – seda, kellele me helistasime, kust helistasime ja kaua rääkisime – kasutada kuritegude uurimisel. Euroopa Liidu seadus ütleb, et selliseid andmeid tohib kasutada ainult raskete kuritegude ja terrorismi uurimisel, muudel juhtudel võib see riivata inimese õigust privaatsusele. Igaks juhuks rõhutan, et meie telefonikõnede sisu on siiski kaitstud, nagu ka meie eraelu meie korteris või hotellitoas. Välja arvatud siis, kui kohus annab mingil põhjusel loa meid sel moel jälgida. Mis omakorda eeldab väga tõsist kuriteokahtlust. 

 

Mitmed advokaadid on juba öelnud, et kui kogutud sideandmeid ei tohi õigusemõistmisel arvestada, siis muutub väiksemate kuritegude uurimine keerulisemaks ja ilmselt tõuseb ka kohtute koormus.

 

Aga ikkagi, kui ma olen aus inimene – ja enamus meist ju on – siis miks me peaksime sellele „nagu kala akvaariumis“ olemisele üldse tähelepanu pöörama? Jättes kuriteokahtlused kõrvale, siis ilma taolise jälgimiseta jääksid ilmselt lahendamata nii mõnedki peaaegu igapäevased politseiteated, milles palutakse abi ühe või teise kodust lahkunud inimese leidmisel. Kadunud inimeste otsimisel on just turvakaamerad ja sisse lülitatud mobiiltelefon sageli nende leidmisel määrava tähtsusega. 

 

Meie riigis on jälgimine ning andmete kogumine loodetavasti ikkagi normaalsuse piirides. Erinevalt näiteks Valgevenest, kus mulle mõned aastad tagasi teatati, et välismaalane tohib motellis ööbida vaid toas number 223. Teadagi miks. Või erinevalt näiteks Usbekistanist, mille Riias asuv saatkond soovitas mulle viisaankeeti täites ametikoha lahtrisse kirjutada ajakirjaniku asemel õpetaja. Ikka selleks, et ma saaksin selles Kesk-Aasia riigis ennast vabamalt tunda. Meenutan seda saatkonna soovitust siiani tänuga. 

 

Mind see andmete salvestamine ja turvakaamerate vaateväljas olemine ei häiri. Või on mul siis piisavalt teisi probleeme, millega igapäevaselt tegeleda. Oma lastele mõeldes tunnen ma isegi heameelt, et vajadusel on nende liikumine või asukohta tuvastatav nendesamade kaamerate või mobiilse positsioneerimise abil. 

 

Andmete kogumise kõrval on meil teiseks oluliseks teemaks hoopis andmete salastamine, millele on tähelepanu juhtinud ka andmekaitse inspektsioon. Paljude ametnike käsi tõuseb liiga kergelt ja liiga põhjendamatult, et lüüa mõnedele paberitele tempel kirjaga „ametkondlikuks kasutamiseks“. Aga sellest juba mõnel järgmisel korral.


Eelmisele lehele