KUKU BLOG

Koos Ameerikaga
10.06.2021  

Ameerika president Joe Biden alustas oma esimest ametlikku visiiti Euroopasse, seades selle külaskäigu eesmärgiks taastada Atlandi ookeani ülesed suhted, mis eelmise presidendi Donald Trumpi ametiajal aeg-ajalt pingeliseks muutusid. Biden alustas kohtumist Inglismaa peaministriga, ta kohtub maailma juhtivate tööstusriikide, Euroopa Liidu ja NATO juhtidega. Mis aga selle visiidi puhul paelub avalikkuse kõige suuremat huvi, on Ameerika liidri järgmiseks kesknädalaks kavandatud kohtumine Venemaa liidri Vladimir Putiniga. Mõlemad pooled – nii USA uue presidendi ajal kui ka Venemaa endise presidendi ajal – ei ole seni teineteisele soojadele suhetele viitavaid komplimente teinud. Pigem vastupidi. Ja muidugi on üheks kohtumiste põhiteemaks vastuseis Hiina kasvavale jõule, mille puhul on USA oodanud Euroopa liitlastelt suuremat toetust. 

 

Balti riikidesse USA president seekord ei tule. Seda enam on paslik meenutada eelmiste presidentide visiite siia.

 

Otsa tegi 1994. aasta juulis lahti president Bill Clinton, kes kohtus Riias Balti riikide presidentidega. Enne teda ei olnud ükski USA president Balti riike külastanud. Baltimaad olid vaesed, kuritegevusest vaevatud riigid, kelle soove saada NATO ja Euroopa Liidu liikmeteks ei võtnud tookord peale baltlaste endi keegi tõsiselt. Venemaa väed olid endiselt Eestis, Lätis ja Leedus. On teada, et president Lennart Meri sokutas Clintonile ümbriku, paludes selle anda edasi Venemaa presidendile Boriss Jeltsinile. Kolm päeva hiljem kohtuski Clinton Jeltsiniga ja olevat väidetavalt öelnud: „Boriss, ära seda kihva keera. Te peate Eestist lahkuma“. Pidades silmas Venemaa vägesid. 

 

Clinton siiski käis ka hiljem korra Tallinnas, 2002. aasta juunis ja siis juba endise riigipeana ühel konverentsil esinemas. 

 

2006. aasta pimedal novembriõhtul maandus Tallinna lennujaamas president George Bushi „lendavaks Valgeks Majaks“ kutsutud ametilennuk. Bush oli president, kellele meeldis Euroopasse tulles käia NATO ja Euroopa Liidu uutes liikmesmaades. Tookord pidas Ameerika korraga kolme sõda – Afganistanis, Iraagis ja sõda terrorismiga – ning Eesti oli USA tunnustatud liitlane eelkõige kahes esimeses sõjas. Sellel visiidil tegi Bush avalduse, mis saigi tuntuks Tallinna avaldusena. Nimelt lubas Ameerika riigipea viisavabadust Euroopa Liidu uutele liikmetele. 

 

Eestit väisanud ookeanitagused presidendid siin suuri kõnesid pidama ei kippunud. Erandiks oli Barac Obama, kes pidas 2014. aasta septembris siin pika kõne. Kasutas aeg-ajalt eesti keelt ja hüüdis Heinz Valgu sõnadega „Ükskord me võidame niikuinii!“. Avaldas kahetsust, et ei saanud olla Tallinnas suvise laulupeo ajal. Obama kiitis Eestit peaaegu ülevoolavalt ja nimetas meie riiki inspiratsiooniallikaks kõigile teistele demokraatiat rajavatele riikidele. Ta kinnitas, et Ameerika ei ole mitte kunagi suhtunud Eestisse, Lätisse ja Leetu kui endise Nõukogude Liidu territooriumi, viidates tookord veel maailma suurtes väljaannetes tihti esinenud terminile „former Soviet Uninon“. Venemaa oli alustanud sõda Ukrainas ja muidugi pühendas Obama sellele mitmeid mõtteid. Ja justkui viidates sõjale Ukrainas kinnitas USA president Tallinnas, et NATO abiga ei kaota Baltimaad enam kunagi oma iseseisvust. 

 

Täna me ei tea, millal maandub Tallinnas taas presidendi lennuk Air Force One. Me ei tea ka seda, millist nime kannab selle pardal olev president. Me oleme väljunud Afganistanist, kuhu me president Bushi liitlastena läksime. Meie suhted Venemaaga on küll teistsugused, kui Clintoni ja Jeltsini kohtumise ajal 1994. aastal, aga mitte oluliselt selgepiirilisemad ja paremad. Pandeemia on tekitanud Euroopa Liidus sisemisi hädasid ja vastuolusid, mingeid muutusi paremuse poole ei ole toimunud ka paariariigis Valgevenes. Ameerika Ühendriikide üha süvenev mure Hiina pärast näib meid esialgu veel üsna külmaks jätvat. 

 

Aga me teame kindlasti, et koos Ameerikaga on parem kui ilma Ameerikata.


Eelmisele lehele