KUKU BLOG

Probleemselt keeruline küsimus
08.06.2021

Oli juuni 2011. Kümme aastat tagasi. Riigikogu arutas enne suvepuhkusele minekut eesti keele tulevikku ja eestikeelsele haridusele üleminekut. Parlamendis oli neli erakonda. Valitsusse kuulusid Reformierakond ja Isamaa, opositsioonis olid Keskerakond ja sotsid. Mingit tõsist arutelu eestikeelsele haridusele üleminekust välja ei tulnud, kuna tegelikult ei soovinud selle teemaga tegeleda ei valitsusparteid ega ka nende vastalised. Igavas, mitte kuhugi viivas arutelus kordusid sõnad „probleem“ ja „keeruline küsimus“. 

 

On juuni 2021. Riigikogu arutas enne suvepuhkusele minekut eesti keele tulevikku ja eestikeelsele haridusele üleminekut. Parlamendis on viis erakonda. Valitsuses Reformierakond ja Keskerakond, opositsioonis Isamaa, EKRE ja sotsid. Teatud soovi ja tahet eestikeelse hariduse üle arutleda on märgata. Kasvõi sellest, et peaminister ja haridusminister kordasid ühte arvu – Eesti läheb eestikeelsele õppele üle hiljemalt 2035. aastaks. See tähendab, et veidi rohkem kui kümne aasta pärast Eestis enam venekeelset haridust ei anta. Vene keel on koolis võõrkeel, seda võib ja tuleb õppida. Aga võõrkeele tundidest väljaspool on õppekeel eesti keel. 

 

Haridusminister tunnistas, et vene koolide eesti keelele kiire üleminek ei ole võimalik sellepärast, et ligi 2000 õpetajat ei oska eesti keelt. Minister tunnistas sedagi, et nende õpetajate motivatsioon arendada oma keeleoskust on võrreldes paljude teiste erialade esindajatega madal. Reaalsust peegeldavad ka uuringud – alla 20 protsendi mitte-eestlastest sooviksid, et nende lapsed õpiksid ainult eestikeelses koolis. Tegelikkus on ka see, et eestikeelses koolis õpib 5000 muukeelset noort, üle 20 000 õpib venekeelsetes koolides. Aruteludes kordusid sõnad „probleem“ ja „keeruline küsimus“. 

 

Tuleb juuni 2031. Riigikogu arutab enne suvepuhkusele minekut eesti keele arengukava täitmist ning eestikeelsele haridusele ülemineku hetkeseisu. Parlamendis on esindatud liberaalid, konservatiivid ja rahvuslased. Valitsus deklareerib uuringutele toetudes edusammudest. Neid õpetajaid, kes ei oska eesti keelt, on vaid tuhatkond. Kolmandik siin elavatest mitte-eestlastest soovib, et nende laps õpiks ainult eestikeelses koolis. Pooled vene emakeelega lastest õpivad eestikeelses koolis, pooled mitte. 2021. aastal seatud eesmärgini jõudmiseks on aega kolm aastat. Aruteludes korduvad sõnad „probleem“ ja „keeruline küsimus“. 

 

Kipun ennast kordama, aga teen seda täiesti teadlikult. 28 aastat tagasi – 1993. aastal - otsustas Eesti parlament, et aastatuhande vahetuseks ehk aastaks 2000 on vene õppekeelega gümnaasiumid eestikeelse õppega. 

Möödunud on 21 aastat. Professor Ülo Vooglaiu esitatud küsimustele ei leia ühest vastust. Mida Vooglaid küsib? Väga lihtsaid küsimusi. Näiteks: mida peab tänapäeva inimene teadma ja mida tingimata oskama, millest peaks tänapäeva inimene tingimata aru saama ja mida ta peaks suutma ette näha? Milline peab olema tänapäevase inimese erialane, kutsealane, ametialane ja ka elualane ettevalmistus?

 

Rõhutan, et ma olen eestikeelse hariduse veendunud toetaja. Kinnitan, et ma austan sügavalt kõiki siin elavaid teistest rahvustest inimesi, kelle emakeel ei ole eesti keel. Ma hindan neid, kes on soovinud ennast siduda meie riigiga, siia panustada ja selle rahva keelt õppida ja oma lastele õpetada. Ma julgustan neid kõiki hoidma oma rahva kultuuri ja juuri ja seda meile tutvustama. 

 

Arengukavad on selles mõttes suurepärased, et sageli on nende täitmiseks mõeldud tähtaeg piisavalt kaugel. 2035 on päris kauge tulevik. Septembris koolipinki astuvad lapsed on selleks ajaks juba paremal juhul kõrgkoolis. Vähemalt tööturul. Kui palju nendest tänastest seitsmeaastastest Eestis elavatest mitte-eestlastest räägivad siis eesti keelt tasemel, mis võimaldab neil kirjeldada näiteks oma emotsioone ja olla igapäevaeluga kursis eestikeelset meediat kasutades? 

 

Mina ei oska seda ennustada. Aga tänasest parem on olukord kindlasti.  



Eelmisele lehele