KUKU BLOG

Mitte nii väga kauge sõja kaja
28.06.2021

1998. aasta südasuvel sattusin Horvaatia rannikulinna Karlobagi. Pimedas soojas suveõhtus olid kõik välikohvikud puupüsti kohalikke täis. Suurtel ekraanidel kanti üle jalgpalli maailmameistrivõistlusi. Poolfinaalis olid vastamisi Holland ja Horvaatia. Kolm aastat varem oli selles riigis ja selles linnas lõppenud Jugoslaavia lagunemise sõdade all tuntud verine konflikt. Ja siis – 1998 palaval suveõhtul tõusid jalgpalli nautinud horvaadid karjudes ja juubeldades püsti. Baaripidajad teatasid, et jagavad tasuta õlut. Horvaatia alistas Hollandi ja tõusis maailmas kolmandaks jalgpallimeeskonnaks. 

 

Äkki algas selles maalilises merest ja mägedest ümbritsetud keskaegses väikelinnas tõeline sõda. Äkki olid peaaegu kõigil kohvikutes jalgpallile kaasa elanud meestel käes relvad. Juubeldavad horvaadid kihutasid autorongides mööda kitsaid tänavaid ja tulistasid automaatidest õhku võiduvalanguid. Justkui oleks aeg taas mõned aastad tagasi pöördunud.

 

30 aastat tagasi algasid Jugoslaavia sõjad, kõige enam ohvreid nõudnud konflikt Euroopas pärast Teist maailmasõda. Sloveenid pääsesid sõjast üsna lihtsalt. Pärast nende otsust lüüa lagunevast sotsialistlikust föderatiivriigist Jugoslaaviast lahku ja saada iseseisvaks püüdis keskvõim seda küll tankide takistada, kuid lõid käega. Kümnepäevase sõja tulemusel sai Sloveeniast iseseisev riik. 

 

Palju hullemini läks Horvaatia ja Bosnia iseseisvumisega. Mõlemal puhul mängis olulist sõjalist rolli endise Jugoslaavia keskvõimu jätkajana soovinud Serbia. Laskude kaja Sloveenia piirialadel oli vaevalt vaibunud, kui mitmel pool Horvaatias algasid karmid ja verised lahingud. Rahuaegne tsiviilelu ja sõda olid täiesti sassis. Istusin suvel 30 aastat tagasi Horvaatia pealinnas Zagrebis elektrirongi ja sõitsin koos paljude reisijatega vaevalt 50-kilomeetri kaugusel asuvasse rindelinna Karlovaci. See oli ebatavaline vaatepilt. Vaksalis peatunud rongist valgusid põlevasse ja purukspommitatud linna sajad reisijad, taamal kaikumas lõppematu tulevahetuse kaja. 

 

Mõned päevad hiljem lunisin ennast Saksa televisiooni kolleegide autole ja sattusin hoopis teistsuguse vaatepildi tunnistajaks. Horvaatia idaosas pealinnast umbes 160 kilomeetri kaugusel asuv Tartu-suurune Osjeki linn oli lausleekides ja varemetes. Mitte ühtegi inimest. Mitte ühtegi sõdurit. Mitte ühtegi päästjat. Ainult tuleleekide ragin ja aegajalt varisevate majaseinte müra. Nagu halvasti lavastatud õudusfilmis, ainult et päriselus. 

 

30 aastat tagasi alanud sõdade ahel jätkus Bosnias, sai mõned aastad hiljem jätku Kosovos ja põikas korraks isegi Makedooniasse. 

 

Täna pole endist Jugoslaaviat ja pole ka sealseid sõdasid. On seitse iseseisvat riiki, kes paremal, kes mitte nii heal järjel. Neist Horvaatia ja Sloveenia on meie partnerid Euroopa Liidus. 30 aastat tagasi alanud sõjast Euroopas on möödas vaid kolmkümmend aastat. Olgu selle sõja kaja meile hoiatavaks sümboliks. 



Eelmisele lehele